Henri Kaselo Ajaveeb

Euroopa Parlamendi täiskogu (18.-21. oktoober) peamised teemad

2010-10-19T13:10:00.002+03:00

Eelarve 2011: Saadikud tõstatavad uute rahastamisallikate teema Eeldatavasti tahavad saadikud Euroopa Liidu eelarvet hääletades suurendada investeeringuid teadusuuringutesse, innovatsiooni, haridusse ja energiasse, ning eraldada rohkem vahendeid Palestiinale, ent samas ei suurendata üldist kulutuste taset. Lisaks soovivad parlamendiliikmed alustada kõnelusi praeguse pikaajalise eelarveraamistiku ning uute rahastamisallikate osas.

Minimaalselt 20-nädalane ning täielikult tasustatud rasedus- ja sünnituspuhkus?
Täiskogu arutab ning hääletab naiste õiguste komisjoni ettepanekut pikendada rasedus- ja sünnituspuhkuse minimaalset kestust 14 nädalalt 20 nädalani ning muuta see täiel määral tasustatuks. Saadikud soovivad samuti sisse viia vähemalt kahenädalase täielikult tasustatud isapuhkuse.

Euroopa välisteenistus: aruandekohustuse ja tasakaalustatud värbamise tagamine
Euroopa välisteenistus (EEAS) saab peatselt alustada tegevust, kui parlament kiidab heaks Euroopa Liidu eelarve- ja personalieeskirjade muudatused ning muudab 2010. aasta eelarvet. Enne täiskogu hääletust paneb õiguskomisjon esmaspäeval paika oma seisukoha uue teenistuse värbamispoliitika, sõltumatuse ning geograafilise ja soolise tasakaalu osas.

Hilinenud maksed: 30 päeva arvete maksmiseks
Väikeettevõtetel on väga sageli tõsised finantsprobleemid, sest maksed hilinevad. Juba rohkem kui aasta on Euroopa Parlament nõudnud karmimaid ning selgemaid reegleid maksetähtaegade osas, et toetada maksejõulisust, innovatsiooni ning töökohti. Saadikud hääletavad kolmapäeval nõukoguga kokku lepitud kompromissi, mis kehtestab üldreeglina maksetähtajaks 30 päeva.

President Jerzy Buzek teeb vahearuande
Euroopa Parlamendi presidendi Jerzy Buzeki ametiajast (juuli 2009 - jaanuar 2012) on pool möödunud ning ta teeb sellega seoses ülevaate ametiaja alguses paika pandud prioriteetide osas tehtud edusammudest. Buzek peab parlamendi ees kõne pidulikul istungil kolmapäeva hommikul.

ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon Euroopa Parlamendis
Aastatuhande arengueesmärkide ja vaesusevastase võitluse osas tehtud edusammud ning kliimamuutustest põhjustatud väljakutsed maailmas on teemad, mida ÜRO peasekretär tõenäoliselt puudutab järgmisel teisipäeval Euroopa Parlamendi saadikutele peetavas kõnes.

Kriisikomisjoni vahearuanne: kuidas kindlustada ELi majandust tulevaste šokkide vastu?
Järgmisel nädalal on jällegi tähelepanu all praegune finantskriis, sest parlament hääletab kahte omaalgatuslikku raportit kriisi tagajärgedega tegelemise kohta.

Miinimumsissetulek vaesuse vastu võitlemiseks
Käesolev aasta on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta ning 17. oktoober on ülemaailmne vaesuse vastu võitlemise päev. Sellega seoses arutavad saadikud miinimumsissetuleku rolli vaesusevastases võitluses ning hääletavad samateemalist raportit.

G20 ja Euroopa Ülemkogu ootuses
Saadikud arutavad Euroopa Komisjoni ning nõukogu esindajatega oktoobri lõpus aset leidva Euroopa Ülemkoguga ning novembris toimuva G20 tippkohtumisega seonduvat. Euroopa Ülemkogu päevakorras on riskifondide reguleerimine, 2011. aasta eelarve, G20 ning kliimamuutused - enamikku neist teemadest arutatakse ka järgmise nädala täiskogul.

Sahharovi auhind 2010: kolm finalisti ning laureaat selguvad Strasbourgis
Esmaspäeva õhtul valivad välisasjade komisjoni ning arengukomisjoni saadikud välja kolm finalisti. Fraktsiooniesimehed otsustavad 21. oktoobril toimuval esimeeste konverentsil kellele antakse 2010. aasta Sahharovi auhind. Auhinna üleandmine toimub 15. detsembril Strasbourgis.

"Made in": Päritolumärgistus Euroopa tarbijate abistamiseks
Toote päritoluriik peaks olema selgelt ära näidatud, et tarbijad saaksid teha teadlikke valikuid ning et nad oleksid kaitstud võimalike terviseohtude, võltsimise ning kõlvatu konkurentsi eest, ütleb rahvusvahelise kaubanduse komisjoni resolutsioon, mis tuleb täiskogul hääletusele neljapäeval. Uus õigusakt puudutab vaid lõpptarbijale suunatud tarbekaupu.

http://www.europarl.europa.eu/news/public/default_et.htm

Õige eestlase valik: Keskerakond!

2010-10-18T15:00:00.003+03:00

Valijal pole alternatiivi. Inimesed on poliitikutes pettunud ning sooviksid midagi muud ja alternatiivset. Samas uut ei ole ega tulegi, sest see uuski on vana, kui meenutame „parempoolsete projektiparteisid" Res Publicat või Eestimaa Rohelisi.

Kurb on tõdeda, et ollakse poliitikast juba niivõrd võõrandunud, et pahatihti aetakse segamini, kes juhib riiki, kes omavalitsusi, millised on nende ülesanded jne. Seetõttu tehakse valikuidki vaid sisutute üldiste loosungite ja ilusate näolappide põhjal või selle järgi, kes näiteks rohkem alkoholi pakub.

Elatakse illusioonides

Inimesed elavad tihti illusioonides ning usuvad või tahaksid uskuda ilusaid muinasjutte - selliseid, mida jutustab edukalt Reformierakond. Reformistid räägivad, kuidas tavalised Eesti noored ainult koos nendega saavad ilusaks ja rikkaks.
Küsisin ühelt väga vaesest perest pärit noorelt, miks ta juba aastaid alati Reformierakonda valib. Ta vastas, et kui ta tulevikus rikkaks saab, siis Reform esindab tema huve kõige paremini.
Neile, kel vähegi aega ja tahtmist, soovitan enne valikute tegemist keskenduda asja sisule, sest, uskuge, poliitika mõjutab meid kõiki, kas me tahame või ei. Nende eest, kes ei taha osaleda otsustamisprotsessides, otsustab keegi teine. Selleks et teha poliitilisi valikuid ning leida endale poliitilist erakonda, kuhu kuuluda või keda valida, on kõige mõistlikum seda siiski teha eelnevate tegude põhjal, mitte ainult ilusate lubaduste või valimisnänni järgi.

Keskerakond täidab lubadusi

Kui räägime valimislubaduste täitmisest ning võtame välja erinevate erakondade lubadused kohalike omavalitsuste või Riigikogu valimisteks ja vaatame, kuipalju on neid reaalselt täidetud, siis väidan, et seda on kõige edukamalt teinud Keskerakond. Seda sellepärast, et valimisplatvormide koostamisse on alati otseselt kaasatud tavakodanikud, kellelt küsitakse arvamusi, ning lubadused on olnud reaalsed ja sisulised, sest anname endale aru, et juba õige varsti tuleb meil oma valijatele aru anda.
Keskerakond on tegutsenud Eesti poliitikas juba väga pikka aega, olles n-ö maratonijooksja. Seetõttu ei saa me käituda samamoodi, nagu iga kord uut poliitikat lubav projektipartei.

Keskerakond on Eestile vabaduse toonute järeltulija

Minus kui kaitseliitlases, kes on Eesti patrioot, tekitavad tihti hämmingut sapiste inimeste märkused, et Keskerakond on Moskva käepikendus.
Nimetada Moskva käepikenduseks erakonda, kes on sündinud Eestimaa Rahvarindest ja kelle esimees Edgar Savisaar oli Eesti Vabariigi esimene peaminister, kellel oli äärmiselt suur roll Eesti taasiseseisvumisel, on minu jaoks tõesti kummaline.
Seda kummalisem on meedias kuulda parempoolsete süüdistusi Keskerakonna Moskva-lembusest, kui nad enne valimisi levitavad Eesti vene kogukonnas infomaterjale, milles räägivad Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare suurest rollist Eesti taasiseseisvumisel ja Nõukogude Liidu lagundamisel ning rõhutatakse tema venevastasust.
Jällegi on tegemist topeltstandarditega! Kuidas teisiti nimetadagi Marko Mihkelsoni (IRL) kriitikat Keskerakonna ja Ühtse Venemaa üldise koostööleppe protokolli vastu, kui meie tublid parempoolsed käisid Moskvas nõutamas endale samasugust koostöölepingut?
Nõustun, et osale eestlastest oli see pisut arusaamatu, sest Venemaal on palju probleeme demokraatliku ühiskonna arendamisel, kuid on fakt, et naabritega tuleb meil suhelda, ning ainult rusikatega vehkimine (nagu oleksime suur tuumariik), pole jätkusuutlik.

Soomet juhib Keskerakond

Sellest tõest on juba ammu aru saanud meie põhjanaaber Soome, keda juhib pikki aastaid sealne Keskerakond, tänu kelle ratsionaalsele poliitikale on neil kõigi oma naabritega head suhted, mis toovad suurt majanduslikku edu. See ei tähenda, et Soome oleks kellegi satelliit, sest „vajadusel on neil rusikas alati taskus" ehk tugev kaitsevägi, mille suurus ja tase sõjaajal on võrreldav Saksamaa omaga.
Soomlased saavad aru, et enda rahvusvaheliselt ja majanduslikult isolatsiooni mängimine ning suur ebavõrdsus ühiskonnas on ohtlik rahva püsimajäämisele. Meie riigijuhid näivad arvavat, nagu oleks meil piisavalt inimelusid raisata. Meil kehtib džungliseadus, et vaid „kõige tugevamad" ehk inimesed, kes kuuluvad õigesse huvigruppi, „jäävad ellu" ning enamik vireleb vaesuses, justnagu see on Ladina-Ameerika ja Aafrika arengumaades.

Maksumaksja raha röövitakse seaduslikult

Ükskord saavad ka meie inimesed aru, et selline poliitika on ohtlik meie rahva püsimajäämisele ja julgeolekule, sest keegi ei taha kaitsta riiki, mis oma inimestest piisavalt ei hooli. Meie riik on kahjuks muudetud äärmiselt õhukeseks, kus seadusi tehakse peamiselt vaid kitsa huvigrupi huvidest lähtuvalt. Et Eesti maksumaksja raha röövitakse seaduslikul teel, viisil „suured sulid tõllas ning väiksed võllas". Selleks et olukorda muuta, on vaja tugevdada meie kõigi Eesti riiki, mis hooliks ka nõrgematest, neist, kellel pole olnud võrdset stardipositsiooni.
Valime Riigikogusse mitte need poliitikud, kes võitlevad vaid balti parunitele vara tagastamise eest, vaid poliitikud, kes seisavad nende Eesti kodanike eest, kellel oli pärida vaid Vabadussõjas võitlemise eest saadud talu.
Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna taasloomiseks ei ole meil ühtsust. Riigivõimul kulub palju energiat oma pealinna vastu võitlemiseks. Eesti vajab hädasti praeguse poliitika väljavahetamist. Selleks on ainus tõsiseltvõetav alternatiiv sotsiaalliberaalne Keskerakond, kes on ennast juba tõestanud ja kes näeb ennast kindlana ka tulevikus.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15384

Vaikiv ajastu Eesti Vabariigis

2010-08-13T15:21:00.005+03:00

Täna juhtus minu erakonnakaaslasel Keskerakonna Noortekogu peasekretäril Jaanus Riibel äärmiselt kummaline ja kahetsusväärne lugu. Nimelt eemaldati ootamatult tema arvamuslugu Igor Gräzini räpase sõja tagamaadest Eesti Päevalehe Online'st, mis oli eelnevalt toimetuse poolt heaks kiidetud. EPL Arvamusloo toimetaja Erik Rand selgitas Jaanus Riibele telefonis, et „ülevalt“ tuli käsk artikkel maha võtta ja et sellele pandi veto peale.

Kuuldes täna sellistest Eesti meediat juhtivatest käskudest ning "poliitilise politsei" olemasolust, pean kahetsusega tõdema, et Eesti Vabariigis valitsev olukord meenutab mulle üha enam vaikivat ajastut, mis on omane pigem Põhja-Koreale, mitte demokraatlikule Euroopa Liidu liikmesriigile. Selleks, et sellistel pimedatel kuid end valgeteks jõududeks nimetavatel huvigruppidel ei oleks võimalik sõnavabadust täielikult piirata, avaldan Jaanuse arvamusloo oma ajaveebis ning kutsun ka teisi üles seda sama tegema.

Täpsem selgitus juhtunu kohta:
http://jaanusriibe.blogspot.com/2010/08/eesti-paevaleht-kehtestas.html

Jaanus Riibe arvamuslugu - Igor Gräzini räpase sõja tegelikud tagamaad

29. juulil 2010 a. hakkas mulle Õhtulehes silma Reformierakonna ja Riigikogu liikme Igor Gräzini kirjutatud poriga pilduv artikkel Tallinna linna suunal. Mustamine oli seda veidram, et suurem avalikkus ja ettevõtjad on müügimaksu omaks võtnud ning vastupidiselt mainitud erakonna poolt enne maksu kehtestamist levitatud paanikale ei ole enamik ettevõtjaid läinud hindade tõstmise teed. Müügimaks pole avaldanud olulist mõju hinnatasemele Tallinnas, rääkimata Eesti teistest piirkondadest. Tundub, et tegemist oli järjekordse hädise katsega meediakära üles keerata. Lisaks on olnud just Maksu- ja Tolliameti kohene koostöövalmidus Tallinna müügimaksu haldamiseks märk sellest, et ametnikud ja majandusteadlased saavad aru maksu positiivsetest mõjudest, kuid Reformierakond laseb edasi kui katkine grammofon.Mõeldes Gräzinile meenub mulle 2004. aasta suvi - mida Riigikogu liige juba tol ajal enda suhtes välja hõikas: “Vaata mind ja veendu – ma ju tõesti ei meeldi sulle? Tee siis ühiskonnale teene – saada mind siit minema!” Miks inimestele ei meeldi Igor Gräzin ja tema poolt aetav poliitika? Miks just tema jätkab seda Reformierakonna juba ammu-inimesi-äraväsitanud mustamiskampaaniat?Süüvisingi neljapäeva vihmasel pärastlõunal Eesti lähiajalukku ja tutvusin Igor Gräzini seisukohtadega – püüdsin teda kuidagigi mõista ja aru saada sellest, kes ta on ja mis on tema tegevuse tegelikud eesmärgid?

Kes on Igor Gräzin?

Gräzinit nimetab Reformierakond tänase läbikukkunud majanduspoliitika peaarhitektiks. Endisest nomenklatuurimehest, Siim Kallase mõttekaaslasest võib jääda mulje, et ta lähtub siiani endiste Moskva aatekaaslaste põhimõttest – enne ehitame üles kommunismi, siis hakkame hästi elama; enne saagu rikkad rikkamaks, küll siis jagame ka vaesematele! Gräzin oli alates 1975. kuni 1990. aastani Eesti Kommunistliku partei liige. Ta tegi üllatavalt kiirelt karjääri, kuuludes 1978. kuni 1984. aastani ning ka 1991. aastal NSVL-i Ülemnõukogusse ja 1989. aastal NSV Liidu rahvasaadik (allikas: Wikipedia), kuni saabus aeg asutada Reformierakond (1994. aastal).Gräzini eluloost leiab teisigi tavainimesele kummalisi avantüüre. Wikipedia andmetel oli ta ainus, kes hääletas surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile ning ka EL-i põhiseadusleppe ja Lissaboni leppe vastu. Üsna veidrad käigud väidetavalt Eesti „tulevikule“ mõtleva erakonna liikme poolt. Tausta avab ehk seik, et 2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise muidugi eitas Libertase poolt allkirja andmist.
19. märtsil 2009. aastal kirjutab Isamaa – ja Res Publica lehel Margus Tsahkna (arvamusloos: “Igor Gräzin ja kommunismi võit“), et ajal, kui Igor Gräzin ülikoolis kommunistlikku kasvatust edendas, oli Tsahkna alles poisike, kuid siiani elavad kirkad legendid tema tollastest tegudest. Tsahkna hinnangul jätkab Igor ideoloogilist tööd täna lihtsalt suuremas mastaabis ja Eesti inimesed saavad sellest tahes-tahtmata mingil määral osa (allikas: Isamaa – ja Res Publica koduleht).
Töölt puudumised ja probleemid alkoholiga
Gräzin jätab konfliktse inimese mulje. 19. veebruaril 2003. aastal kirjutab Delfi, et Gräzin oli tabatud autoroolist 4-promillise joobega. 2010. aasta suvel, kui päevast-päeva kuuleme šokeerivatest auto-õnnetustest, tundub uskumatu, et avaliku elu tegelane ja tõenäoliselt paljude Reformierakonna noorte eeskuju ähvardas vaid 18000 kroonine rahatrahv. Aastaid politseis töötanud inimene lisas teates, et nii kõrge joobega inimese roolist tabamine oli haruldane ning mõni teine oleks sellise joobeastmega juba surnud. Sitke mees, see Gräzin ja hea, et seekord läks õnneks! 29. juunil 2005. aastal kirjutas SL Õhtuleht, et riigikogulane Gräzin puhus keset päeva alkomeetrisse 1,5 promilli. Kurioossemaks läheb asi sellega, et ta annab veel samal päeval raadiole otse-eetris purjuspäi intervjuu ja kinnitab hiljem, et parlamendi istungil oli ta juba täiesti kaine. Lugu lõpeb tunnistusega ise-enda kohta, et inimene on ju teatavasti idioot! (29.06.2005, SL Õhtuleht)Viimasest ajast võime ajakirjandust leida Gräziniga seoses selliseid pealkirja nagu: „Igor Gräzin käib kord nädalas psühholoogi juures“ (Kroonika, 14. jaanuar 2009), kus ta tunnistab, et majanduslangusega kaasnev stress sunnib teda iga nädal korra psühholoogi külastama. Loomulikult ei ole siin midagi häbeneda, ka valitsusparteis on inimesi, kes lihtsalt ei talu seda, kuhu vale-majanduspoliitika tõttu oleme sattunud. 11.07.2009. kirjutab SL Õhtuleht, kuidas Gräzin ei ilmunud riigikogu istungitele, sest poseeris samal ajal pubis meesteajakirja Playboy fotograafile.17. juunil 2010. aastal avaldatud statistika alusel selgub, et põhjuseta on riigikogust kevadel enim puudunud just reformierakondlane Igor Gräzin. Murelikuks teeb selle juures just see, et need puudumised olid põhjuseta, kuigi ma ei kahtle, et Gräzinil endal on nende kohta mõni mõjuv põhjus tagataskust võtta.

Mis edasi?

2010. aasta veebruaris kirjutab portaal minut.ee, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin (Reformierakond) tunnistas kirjavahetuses Oleg Buroviga, et Euroopa Liitu astumisel lakkas Eesti Vabariik olemast suveräänne riik. („Gräzin: Eesti ei ole suveräänne riik“). Tahan väga loota, et need sõnad oli kontekstist välja-rebitud ja reformierakondlasest Riigikogu liikmel siiski jätkub usku Eesti tulevikku.Gräzin esineb tihti ühesuunaliste arvamusavaldustega, püüdes võimalikult palju maha teha Keskerakonda või naeruvääristada Tallinna linna poolt inimestele pakutavat abi. Gräzini seisukohtade ja tegevusega tutvununa tekib mul vägisi küsimus, miks nii tihti ja kui kaua veel Eesti meedia selliseid arvamusi avaldab? Kas põhjus on selles, et tema mustavad seisukohad toovad palju kommentaare ja klikke? Kas siis asi ongi vaid tühistes klikkides? Aga mis saab inimestest, keda tema pillav eluviis ja häirivad arvamuslood solvavad?

Äratus härra peaminister!!!

2010-07-12T14:33:00.002+03:00

Eesti Vabariigis on muutunud juba igapäevaseks rindeteated kuidas tööpuudus suureneb, riigieelarve on suures miinuses, mistõttu kärbitakse meeletult kohalike omavalituste tulubaasi ning tõstetakse hoolega kaudseid makse ja aktsiise, mis majanduse arengule veelgi pidurit peale paneb. Kogu selle juttu taustal kuuleme kuidas Eesti kuulub Euroopa vaesemate riikide hulka, mitte viie rikkama nagu lubas meie peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip.
Midagi on ikka väga korrast ära meie riigijuhtimises ning seda hoolimata asjaolust, et majanduskriis tabas kõiki maailma riike. Kuidas, siis teised arenenud riigid on kriisist suhteliselt kiirelt väljunud ning majanduskasv liigub tõusuteed? Eesti inimesed võivad arvatavasti olla juba väsinud Toompea opositsioonierakondade kriitikast Vabariigi Valitsuse aadressil, mis on ka nende üheks ülesandeks koos paremate lahenduste väljapakkumisega, kuid kurb on see, et paljud pole ikka aru saanud, et valitsev olukord riigis pole normaalne ning saab ka teisiti. Pahatihti aetakse riigi ja Tallinna juhtimist segamini ning tänitatakse, et miks siis „keskerakondlik linnavalitsus riiki paremini ei juhi“. Eesti majandusliku olukorra paranemise võti peitub mõistagi aga Toompeal ning kohalikud omavalitsused saavad vaid Stenbocki majas võetud vigaseid otsuseid või mittemidagitegemise poliitikat pehmendada.
Arvestades Eesti riigi äärmiselt keerulist olukorda on minu jaoks väga kummaline kuidas meie peaministril jätkub sellisel raskel aja aega tegeleda pidevalt pseudoküsimustega ja igasuguse „tiluliluga“. Selle asemel, et koostöös majandusteadlastega välja töötada ja rakendada majanduskriisist väljumise plaani, käib ta meelsamini rulluisutamas, suusatamas, jooksmas ja jalgrattaga sõitmas, võisteldes oma turvameestega, kelle palga peab maksma aga meie vaene maksumaksja. Räägitakse, et terves kehas on terve vaim kuid paistab, et meie peaminister tahab juba saada profisportlaseks ning seetõttu kannatab üks teine väga tähtis töö, mis mõjutab kahjuks negatiivselt kõiki 1,34 miljonit eestimaalast.
Jälgides Andrus Ansipi päevakava tundub mulle noortekogu välissekretärina sümpaatne, et talle meeldib ka väga välispoliitika ning käia pidevalt välismaal lähetuses kuid teistpidi hakkab mul kahju välisminister Urmas Paetist, kelle tööd austatud peaminister kangesti ära teha tahab. Ühtpidi on kindlasti lõbusam käia VIP’ina erinevatel vastuvõttudel ja kohtuda välismaa kolleegidega ning rääkida kui edukas E-riik Eesti on ja kui tublilt me püha euro nimel kärbime, selle asemel, et kohtuda mornide nägudega eestimaalastega keda on tabanud järjekordne Stenbocki kärpekirves või maksutõus.
Siinkohal kutsun peaminister Andrus Ansipit ülesse tegelema rohkem sisuliste asjadega, mitte eneseimetlemise ja muinasjuttude vestlemisega. Sotsiaalliberaalse maailmavaate esindajana tahaks reformierakondlastele ka meelde tuletada, et liberalism ei tähenda mittemidagitegemise poliitikat ehk kõik juhtub iseenesest ning riik ei tohiks üldse sekkuda.
Tänasele peaministrile ja Vabariigi Valitsusele võiks heaks eeskujuks olla taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene peaminister (1990-1992) Edgar Savisaar ja tema Rahvarinde valitsus, kes töötas keerulisel perioodil sisuliselt 24 tundi ööpäevas, andes enesele aru, et neist sõltub terve rahva käekäik.

Valitsuse kritiseerimine ei ole riigireetmine!

2010-06-11T12:41:00.001+03:00

Lugedes meie meedia hurjustamist, kus taunitakse kesknoorte välismaal tehtud kriitikat Eesti parempoolse valitsuse tegevusetuse vastu tööpuudusega võitlemisel, tekkis mul tõeline hämming, kas tõesti on demokraatlikus ühiskonnas keelatud kritiseerida saamatuid valitsusjuhte ning miks seotakse see tihipeale vägivaldselt riigitruudusega?
Ma arvan, et Eesti Vabariik ei võrdu siiski Andrus Ansipi, Reformierakonna ega ka IRL-iga. Eesti Vabariik on vastavalt põhiseadusele demokraatlik vabariik, kus kehtib sõnavabadus ning arvamuse avaldamise kritiseerimine on pigem omane diktatuuri riikidele nagu Põhja-Korea. Eesti ja teatud piirkonna patrioot saab olla mõistagi ka see inimene, kes julgeb öelda kui midagi on ühiskonnas valesti ning siduda see riigitruudusega on lihtsalt lame. Loomulikult on meil kõigil hea meel, et lõpuks ometi on Eesti Vabariik iseseisev ning igasugune teine okupatsioonirežiim oleks Eesti rahvale kindlasti hullem kui kasvõi ebapädeva valitsusega oma riik.
Jälgides teatud murega meie ühiskonnas toimuvat, siis ma tõesti tahaks loota, et me ei liigu vaikiva ajastu suunas nagu oli see 1930-ndatel aastatel Eesti Wabariigis, kus Konstantin Päts keelustas oma poliitiliste konkurentide Vabadussõjalaste Liidu ja Jaan Tõnissoni juhitava Rahvusliku Keskerakonna jpt. poliitiliste organisatsioonide tegevuse, kehtestades diktatuuri ning kasutades võimul püsimiseks Poliitilist Politseid ja propagandaministeeriumi.
Tunnistagem, et Eesti Vabariigis on olukord tõesti väga hull kui me vaatame kui palju inimesi on ilma tööta, mistõttu neil pole isegi piisavalt söögiraha ning meie parempoolsete ilusad muinasjutud mida nad väljaspool Eestit enesekiituseks räägivad on juba lihtsalt kohatud.
Rääkides asjadest nii nagu nad tegelikkuses on, oleks kõigi eestimaalaste ja ka meie koostööpartnerite suhtes aus, kui me ei taha just Kreekast eeskuju võtta, kes oma tegelikku majanduslikku olukorda ilusamaks võltsis.
Olles olnud noortekogu esimees ja praegu välissekretär, olen käinud paljudel Euroopa ja maailma noorte liberaalide kongressidel ja seminaridel, kus opositsioonis olevad poliitilised jõud toovad välja ka nende enda riikide probleemid, et saaksime üheskoos tehtud vigadest õppida. Näiteks kritiseerisid Ameerika Ühendriikide noored demokraadid teravalt vabariiklaste juhitavat valitsust, kes majandus-ja sotsiaalküsimustega tegelemise asemel panustasid peamiselt vaid sõjalistesse operatsioonidesse, suurendades sellega vaid relvatootjate kasumit. Samuti käisid mitmed Ameerika avalikuelu tegelased ja poliitikud mööda maailma selgitustööd tegemas, et vabariiklaste juhitav Ameerika Ühendriigid on kaugenenud oma põhiväärtustest.
Eesti poliitikud käivad samuti mööda maailma ning räägivad Eestis toimuvast vastavalt oma maailmavaatele. Näiteks kohtudes 2007.a. Eesti Kanada kogukonnaga Torontos pidasid suur osa sealseid eestlasi õigeks ainult seda juttu mida käisid neile Eestist rääkimas IRL-i poliitikud, kuna teised erakonnad polnud seal aktiivselt selgitustööd teinud ning nad olid seetõttu suhteliselt ühekülgselt Eestis toimuvast informeeritud, seda hoolimata asjaolust, et meie „sõltumatu kodueesti meedia“ on jälgitav läbi interneti ka Kanadas. Eks vaidlustes ja debattides selgubki tõde ning selleks, et osata terasid sõkaldest eraldada, tuleb kuulata erinevate osapoolte arvamusi.
Tänapäeva maailm on muutunud kindlasti palju väiksemaks ning kõik riigid ning nende poliitika mõjutavad üksteist, mistõttu tehakse tihedat koostööd väga erinevates valdkondades. Kuulsa Saksa filosoofi Immanuel Kanti ennustus 18.sajandil, et tulevikus tekib peale sõdasid maailma riikide liit on sisuliselt läbi erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja ühenduste (ÜRO, Euroopa Liit, Aafrika Liit, NATO jne) juba osaliselt teoks saanud ning enam ei ole mõtet nii konkreetselt pidevalt eristada riikide sise-ja välispoliitikat, kuna kõik on omavahel seotud.

Terviseametil on topeltstandardid

2010-05-17T11:17:00.003+03:00

Lugedes Terviseameti juhi Tiiu Aro arvamuslugu “vaherahu pealinna lasteaedades” on mul hea meel, et Terviseamet on teinud vaherahu ning visanud ehk mõneks ajaks oma sõjakirve nurka, kuid mõned teemapüstitused vajaksid veel selgitamist.
Esiteks, Tallinna linn pole tahtnud kellegagi sõdida, kuid seadusekuuleka omavalitsusena on mõistagi kõik seadused täitmiseks, hoolimata sellest, kas seaduste täitmine on ebareaalne või mitte. Antud juhul pööras Tallinna linn tähelepanu sellele, et alates käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud sotsiaalministri määrusega hakati tervisekaitse norme märksa karmimalt tõlgendama, mille täitmine käiks ülejõu ka Lääne-ja Põhja-Euroopa arenenud rikastele riikidele.
Mõnikord meenutavad meie ametnikud ja poliitikud Ida-Saksa „tublisid“ kommuniste, kes kangesti viisaastaku plaani mitmekordselt ületada soovisid, et oma võõrastele isandatele kusagil kaugel meelejärgi olla.
Oleme realistid, arvestades Eesti riigi maksupoliitikat ja kohalike omavalitsuste rahastamist, on Eesti omavalitsused veel selle väga väikse rahaga üllatavalt hästi hakkama saanud. Põhjamaades, mida Tiiu Aro ja me kõik kangesti oma eeskujuks peame, on maksukoormus ligi poole suurem ning seal läheb ligi pool tuludest kohalikele omavalitsustele, meil läheb aga nt üksikisikutulumaksust, mis on põhiliseks sissetulekuallikaks omavalitsustele vaid kõigest 11,4%. Ehk võrreldes 2009. a algusega on seda omakorda 0,53% võrra veelgi vähendatud ning lisaks on kärbitud erinevaid riigitoetusi, mistõttu kaotas nt Tallinna linn täiendavalt ligi pool miljardit krooni ning seda olukorras, kus omavalitsustele on pandud uusi rahalise katteta ülesandeid. Samuti ootavad kriisiolukorras inimesed abi just kohalikult omavalitsuselt kõige enam.
Jutt sellest, kuidas enamik Tallinna lasteaialapsi kannatavad ruumipuuduse pärast, mistõttu suur osa lapsi jäävad haigeks, ei vasta tõele. Enamikes Tallinna lasteaedades on ruumi piisavalt, ruumikitsikust on pidanud tundma peamiselt vaid mõned kesklinna lasteaialapsed, kuna kesklinnas pole piisavalt ruumi uute suuremate lasteaedade tarvis ning lapsevanemad on ise eelistanud pigem elukoha või töökoha ligidal asuvat lasteaeda, kui kaugemal asuvat suuremat. Terviseameti nõue, et ruumide suurusi arvestataks nimekirja kantud laste alusel, mitte reaalselt kohalkäivate, on kindlasti liigne luksus väheste ressursside tingimustes. Ehitada suuri lasteaedu ka nendele ~40% lastele, kes kodus istuvad, on mõttetu ka siis, kui omavalitsustel oleks piisavalt raha. Haridusameti uuringute järgi käib Tallinna lasteaedades keskmiselt lapsi kohal vaid 50-60% ning kõige levinum põhjus pole üldsegi laste haigestumine nagu pr Tiiu Aro väidab, vaid lapsevanemate soov tihti lapsi niisama koju jätta, hoides sellega kahjuks lasteaiakohti kinni. Seetõttu tasuks tulevikus nõudeid karmistada, et lasteaiakoha saaksid kõigepealt need, kes seda kõige enam vajaksid.
Mis puudutab Sotsiaalministeeriumile alluva Terviseameti järelvalvet lasteaedade nõuetele vastavuse osas, siis miskipärast tehakse ettekirjutusi sisuliselt vaid Tallinnas ning teised Eesti omavalitsused on justkui unarusse jäetud. Samuti kasutatakse topeltstandardeid, näiteks Reformierakonna juhitavas Tartu linnas arvestatakse mänguruumi sisse ka võimlemisruumid, kuid Tallinnas seda aga ei tehtud. Kas siis Tallinnale kehtivad karmimad nõuded kui Tartule?
Selleks, et aru saada erinevate otsuste tagamaadest, tuleb osata terasid sõkaldest eraldada ning ma tõesti loodan, et keskerakondliku Tallinna Linnavalitsuse oponendid saavad ükskord aru, et laste rakendamine juba mitmendate valimiste valimisvankri ette ei ole eetiline.

Minister Pevkur valetab!

2010-04-29T23:52:00.003+03:00

Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur süüdistab Tallinna linna demagoogiliselt selles, et viimane ei rahasta piisavalt lasteaedasid ning ei taha täita täitmatuid tervisekaitsenõudeid.
Ministri jutt sellest, kuidas uued tervisekaitsenõuded on oluliselt leebemad, ei vasta absoluutselt tõele. Välja arvatud juhul kui keegi arvab, et lasteaia toolide kõrguse mittereguleerimine on suur vastutulek olukorras, kus mängu- ja magamisruumi vastavust arvestatakse uue korra kohaselt nimekirja registreeritud laste arvu alusel, mitte enam selle järgi, kuidas lapsed reaalselt kohal käivad.
Isegi kui omavalitsustel on piisavalt raha, siis on ikkagi mõttetu ehitada suuri lasteaedu, kui kohal käib reaalselt vaid 50-60 protsenti lastest. Isegi rikastes arenenud riikides Lääne-ja Põhja-Euroopas pole nii karme tervisekaitsenõudeid. Seega sunnib riik kõiki omavalitsusi Eestimaal täitma seadust, mis on täiesti ebareaalne, kuna nendele nõuetele vastaks vaid mõni üksik lasteaed üle Eesti.
Lasteaialapsedki saavad aru, et antud seadus on kannustatud keskerakondlikule Tallinna linnavalitsusele ärategemise tuhinast, kuid Toompea võimukoalitsioon on ära unustanud, et sellega tehakse karuteene ka oma kaasvõitlejatele Tartus, Rakveres, Haapsalus, Pärnus ja mujalgi, kus samuti sisuliselt kõik lasteaiad ei vasta antud tervisekaitsenõuetele.
Uue sotsiaalministri määruse täitmine tähendaks nüüd kahjuks ligi 6000 lasteaiakoha kadu ning Toompea võimukoalitsioon eesotsas Reformierakonnaga saaks kahjurõõmsalt pasundada, et Tallinn pole hakkama saanud. Valel on paraku aga lühikesed jalad!
Seadused on täitmiseks kõigile, aga kui seadusi hakatakse tegema puhtalt ärategemise eesmärgil, siis see pole enam riigi ja rahva huvides ning seab kahtluse alla demokraatlikku ühiskonna jätkusuutlikkuse.

...
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/minister-pevkur-valetab.d?id=30723767

Balti riigid võiksid luua ühise õhuväe

2010-03-31T14:30:00.001+03:00

Eestlased on oma vabaduse eest pidanud sajandeid võitlema mitmete riikide ja rahvaste vastu, kes on ihaldanud geograafiliselt soodsal kohal, ida ja lääne kultuuriruumi piirijoonel paiknevat Eestit.
Kahjuks on eestlased olnud tihti killustatud ning meil pole olnud piisavalt liitlasi. Ainult hõimuvennad soomlased ning kommunismivastaseid jõude toetanud britid tulid meile Vabadussõjas appi. Samuti ei saanud asja Balti sõjalisest koostööst Teise maailmasõja eelõhtul; seda hoolimata asjaolust, et näiteks Eestil ja Lätil oli sõlmitud sõjaline liit.

Ajalugu on näidanud, et väikeriigid, kes ei suuda omavahel piisavalt koostööd teha, okupeeritakse suuremate poolt. Kui aga väikesed suutsid ühineda suure ja tugeva vastu, on suudetud purustada nii mitmedki agressiivsed impeeriumid. Sellest ohust sai omal ajal aru ka Nõukogude Venemaa juht Jossif Stalin, kes suutis Baltimaad enne okupeerimist piisavalt lõhestada ning asus nende kallale ükshaaval. Kui Baltimaad oleks tollal suutnud üheskoos kommunismikatkule vastu seista, poleks saadud meid ka okupeerida. Seda tõestasid vaprate soomlaste Talvesõda ja Jätkusõda, kus selgus Punaarmee tegelik nõrkus.
Selleks et niisuguseid vigu tulevikus vältida, tuleb veelgi enam panustada NATO koostöösse eriti Balti riikidel. Kallaletung Balti riikidele tähendaks küll rünnakut terve NATO vastu, kuid senikaua kuni liitlased meile appi saabuvad, peame ise hakkama saama. Tõsiasi on see, et kui sa ise oma maad ei kaitse, ei kaitse sind ka keegi teine. Kuulus Prantsuse riigi- ja väejuht Napoleon Bonaparte on öelnud: see rahvas, kes ei taha oma armeed toita, toidab varsti võõrast!

Baltimaade sõjaline koostöö on muutunud pärast taasiseseisvumist suhteliselt tihedaks. Üheskoos asutati 1999. aastal Balti Kaitsekolledž, 1998. a. loodi miinilaevadest koosnev Balti mereväeeskaader, 2000. a. loodi ühine Balti õhuseirevõrgustik ning aastatel 1994–2003 tegutses Balti Pataljon, kes osales rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel.
Kolme riigi kaitsealane koostöö on küllaltki tihe, kuid sellest enam ei piisa. Oleme NATO-ga liitudes suutnud omaks võtta suure alliansi käitumisnormid ja saanud ka sõjalise kogemuse, kuid regionaalse kaitsevõime tagamine on jäänud tagaplaanile. Alustada tuleks sellest, et taasluua Balti Pataljon, kes tegutseks oma vastutusalas näiteks Afganistanis. Koostöö ameeriklaste ja brittidega välismissioonidel oli ja on küll vajalik, et tundma õppida Lääne sõjataktikat ning harjutada koostööd, kuid Baltimaadel oleks mõistlikum tegutseda edaspidi hoopis üheskoos, mitte aga eraldi.

Järgmine samm võiks olla ühise Balti õhuväe loomine, sest vähemalt ca 10 aasta pärast, peame ise oma õhuturbega hakkama saama. Logistiliselt ja rahaliselt oleks mõistlikum luua ühine lennuvägi, kes suudaks rahuajal täita õhupolitsei ülesandeid ning kiirelt tuvastada õhupiiri rikkujad ja reageerida vastavalt olukorrale. Selleks piisaks kolmest lennukist ühe riigi kohta, seega kokku üheksast. Lennubaasidena saab kasutada Eestis asuvat Ämari ja Leedu Šiauliai baasi.
Tegelikult on Kaitseministeeriumil praegu juba piisavalt raha, et soetada Eestile õhuturbeks vajalikud lennukid. Näiteks läheb moodne hävitaja F-16 (koos varustuse ja meeskonna koolitusega) maksma ca 800–900 miljonit krooni ehk umbes samapalju, kui läks maksma viimane pruugitud Inglise miinijahtijate ostmine.
Eestil polegi vaja kalleid hävituslennukeid. Piisaks ka kolm korda odavamatest vajaliku esmase relvastusega püüdurlennukitest, mis oleksid piisavalt kiired, et fikseerida õhupiiri rikkumine.
Kolm hävitajat ei suudakski sõjaolukorras meie õhuruumi piisavalt kaitsta. Selleks oleks mõistlikum soetada korralikud õhutõrjeraketid – need tulevad palju odavamad ja samas on efektiivsed. Eks kõik ole prioriteetide küsimus, kuid varsti meil pole enam võimalik mööda NATO-t õhuturvet kerjamas käia – peame oma elementaarsete õhupolitsei-ülesannetega ise hakkama saama.
Pikas perspektiivis tasuks kaaluda isegi ühise Balti armee loomist, mis sõjaolukorras tegutseks ühtsena ning tähendaks päris suurt jõudu, millega vastane peab arvestama. Loodan, et oleme õppinud ajaloost ning suudame unustada erimeelsused ja leida üksmeele, nii nagu 1980-ndate lõpul ja 1990-ndate algul, kui kolm Balti riiki suutsid lagundada Nõukogude Liidu ja saada uuesti iseseisvaks.

Reformierakonna valimisratsust-lasteaedadest

2010-03-26T08:35:00.001+02:00

Lugedes Reformierakonna ja nendega lähedalt seotud lasteaedade hoolekogude liikmete süstemaatilisi silmakirjalikke avaldusi Tallinna linna aadressil, kes ei ole rahul alushariduse ebapiisava rahastuse pärast, mõistan, et meie riigi juhtival lausparempoolsel poliitilisel jõul on kõik kaardid enne Riigikogu valimisi otsa saanud. Ma saan aru, et enamikele Eesti inimestele on juba ammu villand saanud Toompea ja all-linna vägikaika veost kuid samas tuleks siiski üritada terasid sõkaldest eraldada, et aru saada erinevate asjade tagamaadest.
Reformierakonna praegune käitumine näitab selgelt kuidas nad soovivad oma ebaõnnestunud riigijuhtimise oma konkurentide kaela veeretada ning oma uppuvale laevale ka need kaasa tirida, kes pole nende otsuste taga, mis on Eesti viinud viie vaesema Euroopa riigi hulka.
Kui rääkida Eesti kohalike omavalitsuste raskustest ning analüüsida asjade tagamaid, siis selleks ei pea olema majandusteadlane, et aru saada kui vähendatakse eelarveaasta keskel ühepoolselt omavalitsuste tulubaasi, siis midagi jääb paratamatult tegemata ning kannatavad erinevate teenuste kvaliteet.
Loomulikult oli riigijuhtidele pinnuks silmas see, et erinevalt riigist said enamikud kohalikud omavalitsused hästi hakkama ning seetõttu hakatigi riigi eelarveauke omavalitsuste arvelt lappima. Riik vähendas ühepoolselt kohalikele omavalitsustele minevat üksikisiku tulumaksu protsenti, samal ajal kui kriisiajal näiteks Lääne-Euroopas hoopis suurendati, samuti vähendati sisuliselt olematuks teede korrashoiuks ja alusharidusele mõeldud vahendeid jne. Jutt sellest, et kriisiajal tuleb kulusid kärpides kõiki võrdselt kohelda on loomulikult õige kuid miks siis seda pole tehtud ning parempoolsete poliitikute sõnad ja teod on täiesti lahku läinud. Kärbitud on aga just peamiselt omavalitsuste arvelt, samal ajal kui riik on läbi uute meeletute maksutõusude oma tulubaasi oluliselt suurendanud.
Tallinna Linnavolikogu opositsiooni kriitika nagu Tallinna keskerakondlik linnavalitsus ei pea alusharidust oma prioriteediks ning vähendab rahastust on aga sulaselge vale. Äärmiselt silmakirjalik on kuulda sellist kriitikat poliitiliselt jõult, kes valitseb Toompead ning jättis näiteks 2009. aasta Tallinna linnaeelarvest ära riigi poolt lubatud palgatõusu katte vahendid 47 milj krooni ulatuses. Muidugi pole alusharidus ainuke Toompea kärpekirve ohver ning sellest räägitakse kahjuks vaid Tallinna kontekstis, kus ka meedia serveerib seda valdavalt nii nagu hoopis pealinn ei peagi lasteaedade küsimust oma prioriteediks ja vähendab rahastust. Vastupidi, võrreldes eelmise aastaga on käesoleva aasta alushariduse rahastamine jäänud samaks ning seda hoolimata riigi kärbetest. Näiteks 2009.a. oli Tallinna linnaeelarves alushariduse toote eelarve suurus 715 miljonit krooni ning 2010.a. 719 miljonit krooni. Tallinnas on loodud viimaste aastate jooksul 3500 lasteaiakohta ning ehitatud on 5 täiesti uut lasteaeda, millega on sisuliselt juba praegu lasteaiakohtade nappus praktiliselt lahendatud. Samuti on alushariduses võrdsustatud pedagoogide alampalgamäärad üldhariduskoolidega ning seejuures ei ole linn tõstnud vanemate poolt kaetavat osa. Jah, Tallinn saab võrreldes teiste omavalitsustega veel päris hästi hakkama kuigi riigipoolne kärbe mõjutas loomulikult negatiivselt peallinna alushariduse arengut ja kvaliteeti. Tallinna Linnavolikogu opositsiooni populistlikud jutud stiilis, et las linnapea sõidab auto asemel jalgrattaga, siis saavad lasteaiad piisavalt rahastust ei ole tõsiseltvõetavad ning võrreldavad.
Loodan, et riik saab ükskord aru, et ärategemise poliitika meie ühiskonda ei arenda ning selle asemel, et omavalitsustele kaikaid kodaratesse loopida, tuleks neid toetada. Mõistev ja hooliv suhtumine hoolimata kellegi erakondlikust kuuluvusest, suurendaks ka riigivalitsejate usaldusväärsust ja nende populaarsust valijate silmis.

Imbi Paju hirmutab inimesi

2010-02-03T16:06:00.003+02:00

Lugesin Delfist kellegi Imbi Paju kirjutist selle kohta nagu olevat KGB topeltagent Gordijevski teda Soomes juba 1990ndal aastal hoiatanud Edgar Savisaare eest, kes olevat olnud kommunistlikus Eestis väga kõrgel positsioonil. Hakkasin seda asja uurima ja tuli välja, et Savisaar oli olnud vaid üks sajast tuhandest partei lihtliikmest ja ei midagi enamat. Ta töötas küll mõned aastad Riikliku Plaanikomitee osakonna juhatajana, aga see oli riiklik ja mitte parteiline ametiasutus. Pealegi näitab toonane teatmik, et selliseid osakonnajuhatajaid oli plaanikomitees enam kui kolmkümmend inimest, nende hulgas ka mitmed tänased parempoolsed poliitikud. Näiteks juhtis üht osakonda hilisem Isamaaliidu esimees ja majandusminister Toivo Jürgenson.

Alles 1989. aasta sügisel sai Edgar Savisaar pooleks aastaks plaanikomitee esimeheks, aga siis juba selgelt Rahvarinde esindajana ja opositsiooni majandusprogrammi – IME – koostamise korraldajana.

1992. aastal kehtestati Eestis süümevanne ning pärast seda pugesid peitu mitmed tegelased, kelle kohal lasus KGBga koostöö vari. Sealt tulid nad välja alles kümmekond aastat hiljem, kui süümevanne enam ei kehtinud. Edgar Savisaar andis selle aja jooksul mitmesugustel valimistel kandideerides süümevande ligi tosin korda ja kui temal oleks lasunud pisemgi kahtluse vari, oleksid tublid isamaalased selle ümber kohe kella hakanud lööma.

Imbi Pajule on mul aga küsimus: miks tema suu 20 aastat lukus oli? Ja miks „ärkas“ ta alles pärast seda kui Toomas Hendrik Ilves teda riikliku teenetemärgiga oli autasustanud? Kas autasu vajas tagantjärgi väljateenimist? Ja miks ei hoiatanud Gordijevski kirjaneiut Lennart Meri eest, kelle tööst KGB salaagendina on kirjutatud lausa raamatuid?

Nädala juubilar MAIT KLAASSEN 55

2010-01-20T14:45:00.001+02:00

Mäletan, et 1990-ndatel käisin põhikoolipoisina tihti ema töö juures Eesti Põllumajandusülikoolis, kus mul lubati oma klassi ajalehe „Taara" tarvis kasutada IBM-i elektrilist trükimasinat. Kuna ema töötas rektori sekretärina, siis puutusin ka ise pidevalt kokku lugupeetud professorihärradega, kes tihti tegid nalja ja rääkisid põnevaid lugusid. Üks humoorikamaid suhtlejaid oli rektor Mait Klaassen, kes juhtis Põllumajandusülikooli esimest korda aastail 1993-1997.
Tähtis rektorihärra ikka naljatas, et minust võiks tulevane EPMÜ tudeng saada, ja nii juhtuski, kuigi alles 2002. aastal. Kahjuks algas mu esimene ülikooliaktus leinaseisakuga - tollane Põllumajandusülikooli rektor, äärmiselt sümpaatne professor Henn Elmet oli oma ametiajal lahkunud manalateele.

Mait Klaasseni esimest perioodi Eesti Põllumajandusülikooli rektorina jääb kindlasti kõige enam ilmestama õppeasutuse peahoone kolimine 1996. aastal ning teaduskondade ja instituutide koondumine Tähtvere ülikoolilinnakusse. Põllumajandusülikool oli esimene avalik-õiguslik kõrgkool Eestis, kes oma peahoone teise kohta viis; nüüdseks on seda tehtud juba kaks korda.
Oma suurepärase suhtlemisoskuse ja hea tööga suure kõrgkooli eesotsas jäi Mait Klaassen 1990-ndatel mõistagi silma tollastele tipp-poliitikutele, kes kutsusid ta poliitikasse, ning juba aastail 1997-1999 juhtis ta Eesti hariduselu kui Mart Siimanni valitsuse haridusminister.
Aastatel 1999-2000 töötas ta Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktorina ning 2000-2004 oli Võru maavanem. 2004. aastal asus Mait Klaassen asendusliikmena X Riigikogu koosseisu ning ka XI Riigikogus jätkas 2007. aastal asendusliikmena.

Mait Klaassen tegi jälle ajalugu 19. oktoobril 2007, mil ta valiti esmakordselt Eesti Vabariigi ajaloos pärast kümneaastast koduülikoolist eemalolekut tagasi rektoriks, nüüdse Eesti Maaülikooli rektoriks. Taasvalimise põhjusteks olid kindlasti suur töökogemus ja hea suhtlemisoskus ehk võime motiveerida ülikooliperet ning soov säilitada Eesti Maaülikool iseseisva kõrgkoolina. Õnneks pole haridusminister Tõnis Lukase idee liita mehaaniliselt kõik Tartu kõrgkoolid üheks hiigelsuureks Tartu Ülikooliks seniajani vilja kandnud. Tähendaks ju Eesti maarahvale suurt kaotust ligi 5000 üliõpilasega kõrgkooli kadumine, muutumine teistsuguse orientatsiooniga hiigelülikooli ripatsiks. Eesti Maaülikool on läbi aegade olnud Eesti maaintelligentsi alma mater, kus omandatakse kõrgharidus, mis pole elukauge ning tagab erialase töö.

Hoolimata väikesest konkurentsist Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli vahel tehakse siiski tihedat koostööd. Mõlemat Tartu suurt kõrgkooli ühendab ka asjaolu, et neid juhivad veterinaarmeditsiini-haridusega rektorid. Huvitav on samuti fakt, et praegune Tartu Ülikooli rektor Alar Karis oli Mait Klaasseni õpilane, kui ta õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA) veterinaararstiks, samuti on temagi varem juhtinud Eesti Maaülikooli (2003-2007).
Mait Klaassen on mees, kes veel suhteliselt noore juubilarina on jätnud oma kindla ja tähelepanuväärse jälje Eesti haridusellu. Soovin talle palju õnne ja edu Eesti akadeemilise elu edendamisel!

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=13930

Liivimaa vajaks Hansa raud-ja maanteed!

2010-01-18T09:30:00.003+02:00

Uurides Eesti teede-ja raudteevõrku, siis võime näha, et enamik neist on ehitatud ainult Tallinna suunal ning selleks, et liikuda Ida-Eestist Lääne-Eestisse ja vastupidi, tuleb kasutada erinevaid kõrvalteid. Geograafiliselt on Tartule Pärnu palju lähemal kui Tallinn, kuid sinna sõitmine võtab tavaliselt kauem aega kui pealinna. Raudteetransporti Lääne-ja Ida-Eesti vahel (va Viruma ja Harjumaa vahel) aga sisuliselt ei eksisteerigi. Tartust Pärnusse saab vaid läbi Tallinna . Nõukogude ajal oli ka Helsingisse saamiseks vaja sõita enne Moskvasse.
Eestlasele kohaselt on tabu mõelda suuremalt ja nii me väikeseks olemegi jäänud.
Vaadates kasvõi liikluskorraldust asulates, siis paneb imestama kuidas inimesed on harjunud sõitma punktist A punkti B meeletu ringiga, ilma, et keegi ütleks, et see on tobedus ning on vaja teha muudatusi liikluskorralduses. Näiteks sõideti Tartus mitukümmend aastat ümber EPA peahoone enne, kui aru saadi, et see on mõttetu. Selleks, et sõita Tartust Tallinna, mis teatavasti loode suunda jääb, tuleb aga külastada enne Lõunakeskust? Lühim tee Tallinna ja Tartu vahel kulgeks Paide ja Türi vahelt, kuid iga uue asulast möödasõiduga nihutatakse maanteed ida poole, mille viimaseks näiteks on Mäo ümbersõit. Ei tea palju aastakümneid ringsõitu on vaja omal nahal kogeda, et aru saada, et lühim tee kahe punkti vahel on sirge!
Sageli tuuakse geograafiale vastukaaluks geoloogiat, kuid need põhjendused on sageli uuritud vaid teele jääva sooserva mätta kõrguselt ehk lahtiseletatult on tegelikud uuringud nii looduskahjude kui ka maksumuse osas tegemata ja niimoodi lisaringe tehes kulutatakse lisakütust ja väljutatakse loodusesse enam heitgaase. Tavaline on olukord, kus uue asulast möödasõidutee äärde kerkivad juba uued tootmis- või eluhooned ning jälle vajame uut ümbersõitu asulast. Meist läänepoolsemates riikides on lahendatud selline nokk kinni-saba lahti olukord mitmetasandiliste ristmike ja müratõketega, mis on kokkuvõttes odavam ,kui pidevalt ümbersõitusid pikendada! Tallinna ringi väljaehitamisel põrkuti aga kohalike elanike vastuseisule. -Me ei tea kui palju kulub veel aega arusaamiseks, et kiiresti sillal möödavuhisev auto tekitab vähem müra ja gaase kui aeglaselt ringitiirutav?
Samamoodi kui meie asulate liikluskorraldus vajab tulevikku vaatavaid muutusi, vajab seda ka terve Eesti transpordikorraldus. Loomulikult on raudtee ehitamine ning maantee otsemaks tegemine Tartu ja Pärnu vahele meeletult kallis hiigelprojekt, kuid Lääne-Euroopas oleks see juba ammu ära tehtud, lisaks raudteele ja maanteele ka veekanal Võrtsjärvest laevatatava Pärnu jõe osani, mis ühendaks Tartut merega nagu muinasajal.
Olukorda võiks põhjendada hõreda asustustihedusega, kuid võib-olla on tingitud meie hõre asustus just halbadest ühendusteedest?
Mõistagi on võimatu korraga need unistused täide viia ning ehitada pikka raudteelõiku ja maanteed läbi Soomaa, kuid öelda, et see on võimatu on vale, sest ka praegu on juba olemas maantee Viljandi-Kõpu- Tipu-Jõesuu-Tori-Pärnu.
Euroopa Liit peab raudteetransporti oma prioriteediks ning uus transpordivolinik on eestlane Siim Kallas. See annab hoogu juurde, kuid annan endale aru, et sellised muutused ei toimu üleöö ning selleks, et midagi tulevikus teostuks, on vaja eelnevalt rääkida ja teha ettepanekuid, mitte käituda tuimalt ja harjumuspäraselt ning olla iga asjaga rahul!
Raud -ja maantee ehitamine kolme vana hansalinna Tartu, Viljandi ja Pärnu vahele, kus juba 14. saj. eksisteeris vana Hansatee, oleks regionaalpoliitiliselt ja majanduslikult võtmetähtsusega tervele Eestile. Kõik kolm linna on Eesti ühed suuremad, kus elab kokku ca 165 000 inimest, kolmes maakonnas on aga ca 300 000 elanikku. Kindlasti annaks uus raudtee ka Pärnu sadamale täiesti uued võimalused. See tähendaks sisuliselt vana ajaloolise Hansatee taasloomist, mis pani aluse kolmele Liivimaa suuremale ja tähtsamale linnale.
Soo-mättalt Tartu Toomemäele ning edasi Tallinnasse Toompeale ja sealt Helsingisse Toomkiriku treppidest ülesse jõudes ehk riiklikult ja rahvusvaheliselt mõeldes tuleb aga leppida asjaoluga, et raudtee Helsingist Tallinnasse ja sealt edasi Euroopa südamesse hakkab kulgema ikka otsemat teed pidi- s.o. läbi Pärnu.
Ma loodan, et Eesti ühiskond ei mõista kohe hukka esmapilgul hullumeelseid ideid ning inimesed saavad aru, et vaid üheskoos on võimalik ellu viia asju, mis tunduvad esmapilgul uskumatutena. Loodetavasti tekib antud mõtteavaldusest vähemasti diskussioon, mis annab tulevikus paremaid lahendusi.

Riik kägistab omavalitsusi!

2010-01-06T17:11:00.002+02:00

Eesti kohalike omavalitsuste olukord on muutunud peale riigi meeletuid kärpeid ja uute kohustuste lisandumist lausa katastroofiliseks. Toompea parempoolne vähemusvalitsus langetas omavalitsustele laekuvat üksikisiku tulumaksu, teede korrastamise raha kärbiti sisuliselt olematuks, vähendati tasandusfondi ning kehtestati „püha euro“ nimel laenupiirangud.
Vabariigi Valitsuse kahtlasevõitu käikudest on näha, et riigijuhid soovivad omavalitsusi kunstlikult pankrotti ajada ning riigieelarvet nõrgemate arvelt täita. Pärast on ju hea näpuga näidata, et omavalitsuste juhid ei saa oma tööga hakkama. Kergemini saavad hakkama loomulikult need, kes käivad nagu Pärnu kapioravast linnapea Toomas Kivimägi Toompea võimualtaril kintsu kraapimas ja kerjamas.
Tundub, et parempoolsete huvides on nõrgad omavalitsused, kuna nad on kohalikul tasandil nõrgalt esindatud ning sisuliselt kogu maksumaksja raha koondamine Toompeale annab neile võimu juurde. Rahandusminister Jürgen Ligi kriitika „laristavate omavalitsuste“ aadressil on aga äärmiselt silmakirjalik ja labane, arvestades mismoodi raisatakse maksumaksja raha juhtkondade hiigelpalkadele riigiettevõtetes ja riigiasutustes. Samuti laenab riik ja riigiettevõtted piiramatult ning seda olukorras, kus omavalitsustel on laenamine sisuliselt ära keelatud. Selline väiklane ärategemise poliitika on aga suureks ohuks tervele Eesti rahvale, mistõttu kannatavad tavalised inimesed, kes ootavad raskel ajal suuremat tuge ennekõike just kohalikult omavalitsuselt.

Puudlist on saanud bullterjer!

2009-12-21T13:38:00.003+02:00

Jälgides meie paremerakondade ja nende õukonnameedia meeletut turmtuld SDE esimehe Jüri Pihli aadressil, siis tundub, et vaesekestel peab ikka väga suur hirm vasak -ja tsentristlikke jõudude koondumise üle olema. Ma saan aru, et paremerakondadele meeldiks kui Eesti Sotisaaldemokraatlikku Erakonda juhiks mõni kodustatud sots ehk „mainemajakas“, kes viiks ellu parempoolsete poliitikat ning alluks Tõnismäe ja Wismari tn peakorterite käskudele.
Loodetavasti saavad ka kolleegid IRL-ist ja Reformierakonnast aru, et teise erakonna siseasjadesse pole viisakas sekkuda ning puudlist on saanud iseseisev bullterjer.

Arvestades meie oravatest ministrite kahtlasevõitu tegevust ning KAPO andmete lekitamist, siis ma ei mõista miks Jüri Pihl pidi üldse SDE juhatuses oma käitumise eest vabandust paluma. Iga ausa Eesti Vabariigi kodaniku kohus ongi teavitada pädevaid asutusi võimalikest ohtudest ja tegevustest, mis võivad ohustada Eesti riigi julgeolekut. Kindlad tõendid tekivadki uurimise käigus ning kodaniku kohus on edastada oma informatsioon ja kahtlused uurimisorganitele, mitte hakkama ise politseiniku tööd eelnevalt tegema.

Soovin igatahes edu Eesti Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja tema juhile, kes on lõpuks suutnud Eesti rahvale tõestada, et sotsid pole roosad puudlid parempoolsete puuris, vaid oskavad seista oma väärtuste ja programmi eest!

Eesti Keskerakonna Noortekogu Akadeemiline Ühendus (EKNA) korraldas Toompeal aktsiooni sõnavabaduse toetamiseks üliõpilasliikumises

2009-12-18T22:20:00.003+02:00

Eesti Keskerakonna Noortekogu Akadeemiline Ühendus (EKNA) korraldas eile Vabariigi Valitsuse hoone ees (Stenbocki maja) aktsiooni sõnavabaduse toetamiseks üliõpilasliikumises. Stenbocki maja ette püstitati üliõpilasliikumise juhtide kujud, et näidata selgelt Vabariigi Valitsusele, et Eesti üliõpilased ei nõustu hariduse arvelt tehtud riigieelarve kärbetega.

Kahjuks on üliõpilasliikumise juhid seni näidanud selgrootust hariduskärbete vastu võitlemisel ja üliõpilaste huvide kaitsel. Senised juhid on korduvalt keeldunud valitsuse kritiseerimisest. Apoliitilise üliõpilasliikumise nime all on esinenud parteide noorpoliitikud, kes selle asemel, et esindada ja kaitsta üliõpilaste huve, püüavad realiseerida oma kitsaid poliitilisi eesmärke. Mitmed juhtivad üliõpilasliikumise aktivistid on erakondlikult ja läbi riigipoolse rahastamise tugevalt seotud, just seepärast on nad korduvalt loobunud valitsuse vastu astumast, hoolimata olukorrast, kus vähendati õppetoetuseid, lõpetati ära õppelaenu tagasimaksmine, vähendati üldiselt kõrghariduse rahastamist jpm. Kuna aktivistid ise ei julge protesteerida tehtud hariduskärbete vastu, siis püstitasimegi Toompeale nende kujud. Õhtul süüdati EKNA poolt aga küünlad Eesti Üliõpilaskondade Liidu kontori ees ausa ja a-poliitilise üliõpilasliikumise toetuseks.

Salajased parempoolsed - „valged jõud"

2009-12-17T23:26:00.001+02:00

Lugedes Šveitsi Riikliku Tehnikaülikooli julgeoleku-uuringute keskuse vanemteaduri Daniele Ganseri hästikoostatud raamatut NATO salajasest armeest, tekib kahtlusi ja küsimusi ka Eestis toimuva suhtes. Lugejale teadmiseks - see raamat kajastab NATO poolt loodud salajasi organisatsioone ja rühmitusi, mille ülesandeks oli pärast Teist maailmasõda Nõukogude invasiooni korral organiseerida vaenlase tagalas vastutegevust. Need rühmitused tegutsesid Euroopas kõigis NATO riikides kuni 1990. aastate alguseni, mil nende tegevus pärast Nõukogude Liidu lagunemist paljastati.
Iseenesest on tegemist vajaliku ja efektiivse sõjapidamisviisiga ehk sissisõjaga, millega on võimalik heidutada ülekaalukat vaenlast olukorras, kus vastane on juba territooriumi hõivanud. Kaitsetaktikaliselt vajalike rühmituste probleemiks oli aga nende liigne salastatus ning võimalik kuritarvitamine sisepoliitiliste eesmärkide nimel. Salastatus, mille puhul isegi mõni riigijuht ei teadnud nende olemasolust oma riigis, polnud päris normaalne. Peale tiheda saladusloori kasutasid rühmitused, kes olid suuresti USA ja Suurbritannia luureteenistuste kontrolli all, oma liikmeid ja varustust selleks, et mõjutada siseriiklikke poliitilisi sündmusi rahuajal.
Näiteks paljudes Lõuna-Euroopa riikides, eesotsas Itaaliaga, korraldati terrorirünnakuid tsiviilelanike pihta, et jätta mulje, nagu oleks nende kuritegude taga vasakpoolsed poliitilised jõud, keda üritati seeläbi kompromiteerida, sisuliselt aga hävitada. Kõigis vasakpoolseis nähti otsekohe Nõukogude Liidu käepikendust, hoolimata asjaolust, et paljud vasakjõud olid äärmiselt patriootlikult meelestatud (nt Kreeka ELAS võitles oma riigi iseseisvuse eest).
Ühesõnaga, parempoolsed jõud kasutasid oma võimu ning USA ja Suurbritannia toetust selleks, et hävitada konkurente, kehtestades mitmes riigis sisuliselt hirmuvalitsuse, kus mõrvad ja piinamised olid tavalised. Juhul kui valijaid ei õnnestunud piisavalt manipuleerida, korraldati Kreekas ja Türgis isegi relvastatud riigipöördeid - ning võimule tulid inimesed, kel puudus rahva toetus. Nii ei teegi NATO Gladio-võrgustikud kindlasti sellele organisatsioonile au, hoolimata asjaolust, et nende esialgne eesmärk võis olla vajalik ja tähtis.
Tänapäeval on need rühmitused, mida hakati üldistavalt kutsuma Itaalia vastava võrgustiku järgi Gladio'teks, küll ametlikult likvideeritud, kuid välistada nendesarnaste „vastutegevusvõrgustike" olemasolu erinevates riikides ei saa.
Toetan igati sedalaadi sissitaktika kasutamist sõjaolukorras ülekaaluka vaenlase vastu ka Eesti kaitsejõudude ja Kaitseliidu poolt, kuid pean vähekontrollitavate eriüksuste olemasolu suureks julgeolekuriskiks.
Jälgides praegu Eestis tegutsevate n-ö valgete erakondade (need on erakonnad, kes suurest hirmust on koondunud Keskerakonna vastu) tegevust riigi valitsemisel ja nähes, kuidas siin tegutsetakse meediamaastikul, võib öelda, et neil on Gladio-rühmitustega sarnaseid jooni äärmiselt palju. Tõsi, terrorirünnakuid ja poliitilisi mõrvu pole Eestis teadaolevalt toimunud, kuid Gladio-taktika on kolinud meie inforuumi, kus valijaid manipuleeritakse hirmutamisega, ähvardades Eestit Nõukogude Liidu järglase Venemaaga ning selle suurriigi arvatavate käsilastega. Meie parempoolsed räägivad sama primitiivselt kui omaaegne parempoolne Kreeka hunta, kus salapolitseiülem Basil Lambro väitis, et maailm jaguneb kaheks, ehk ühel pool ameeriklased ja venelased --"valged" - ja teisel pool „punased".
Meie „valgeid jõude" ühendavad samuti võimuiha, Savisaare-kartus ja ühised õlleõhtud EÜS-is. Kuid pean neile „valgetele" küll teatama, et Keskerakond pole punaste ega valgete jõudude esindaja, ei jänkide ega Moskva sabarakk - meie oleme valinud suveräänse Eesti tee, kus esikohal on eestimaalaste huvid.
See ei tähenda, et erinevate riikidega ei tohiks koostööd teha. Vastupidi! Kuid süüdistada meid, et Keskerakond ei ole piisavalt eestimeelne või „valge" jõud, sest me ei poe USA kindralite ja Rootsi pankurite ees, on äärmiselt labane.
Loodan tõsiselt, et parempoolsed riigijuhid ei kuritarvita meie riigistruktuure ja infokanaleid lihtsalt selleks, et oma kaasmaalasi teistest poliitilistest organisatsioonidest kompromiteerida või „elimineerida". Vaadates-kuulates, kuidas valikuliselt edastab infot meie „sõltumatu meedia" eesotsas Rahvusringhäälinguga ning Luige või Kadastiku meediaga ning kuidas kasutatakse riigistruktuure erinevate uurimiste algatamiseks või hoopiski summutamiseks, kahtlen sügavalt, et tulevik on turvaline - parempoolsed ei vali võimuletulekuks vahendeid.

Tartumaa vajab muutusi!

2009-12-17T23:13:00.000+02:00

Üks visioonidest kuidas liita Tartumaa omavalitsusi

Tartu maakond on oma 2992,74-ruutkilomeetrise pindalaga Eesti viieteistkümne maakonna hulgas kuuendal kohal ning rahvaarvult 149 000 elanikuga kolmas. Omavalitsusi on siin aga pea sama palju kui rahvarohkeimal Harjumaal, kus elab üle 500 000 inimese.
On selge, et Tartumaal on liiga palju väikseid omavalitsusi, mille eelarve ei võimalda isegi koolikatust parandada ning kus lihtsalt pole piisavalt pädevaid inimesi. Mõistagi peaks toimivate omavalitsuste tulubaas olema suurem, nagu teame Lääne-Euroopast ja Põhjamaadest. Eestis on kõik vastupidi: omavalitsuste tulubaas kahaneb ja järjest enam loodetakse riigi rahakotile, riik aga jääb üha õhemaks.Kõigist nendest asjaoludest tingituna on omavalitsuste liitumine möödapääsmatu. Tuleb arvestada, et Eestis elab juba umbes 70 protsenti elanikest linnades, mitte nagu nn esimese Eesti Vabariigi ajal, kui enamik elas maal. Tänapäeval muutub nii suur maavaldade hulk liialt kulukaks ning pigem kohalikku arengut pidurdavaks.Olukord, kus valla eelarvest piisab vaid mõne ametniku palkamiseks ning puudub igasugune investeerimise ja vajalike teenuste pakkumise võime, on ebaõiglane sealsete elanike suhtes.Ühes omavalitsuses saavad kohalikud omavalitsuselt erinevaid sotsiaaltoetusi ning infrastruktuur on korras, teises aga ei suudeta oma elanikele midagi pakkuda.Et läbi viia haldusreformi, peab loomulikult arvestama erinevate tegurite ja näitajatega ning ennekõike kohalike elanikega, kuid praegu peaksid rohkem initsiatiivi näitama ka Tartu maavalitsus, Tartumaa Omavalitsuste Liit ja omavalitsused ise. Vastasel korral tehakse otsused pealinna võimukoridorides ilma nendeta. Praegu on välja käidud mitmeid huvitavaid ideid, kuidas võiks Eestis haldusreformi teha. Osa eksperte soovib omavalitsusi moodustada praeguste maakondade piires ja jätta alles umbes viis suuremat vabariikliku alluvusega linna. Teised toetavad praegust vabatahtlikku aeglases tempos liitumist, kolmandad sunniviisilist liitumist, kuid maakondadest väiksemate omavalitsuste teket. Kõigil variantidel on oma positiivsed ja ka negatiivsed küljed, aga tõde võib peituda kusagil keskel. Õige aeg reformiks on juba ammu möödas, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Sellepärast peab olema julgust võtta viimaks ometi vastutus. Tuleb määrata tähtajad, läbiviimise eest vastutajad ning äratada unest mitmesugused asjaosalised, kes pole tahtnud või julgenud enne pidevaid valimisi selle tähtsa teemaga tegelda. Eestimaa vajab tugevaid omavalitsusi, mis oleksid väärilised partnerid riigile ja suudaksid täita neile seadustega pandud kohustusi.

Eesti riigi tudengivaenuliku poliitika laituseks

2009-12-17T22:23:00.001+02:00

Haridusminister Tõnis Lukase (IRL) eest-vedamisel ja peaminister Andrus Ansipi (RE) heakskiidul on vähendatud tudengite sõidutoetust, ära on võetud maksusoodustus õppelaenu intressidelt. Aasta-aastalt on vähendatud riigieelarveliste õppekohtade arvu ning üha rohkem üliõpilasi on sunnitud maksma oma õpingute eest.

Lõpetatud on õppelaenu kustutamine noortel emadel ja ametnikel. Ühiselamud on unarusse jäetud. Vähendatud on kõrghariduse üldist rahastamist, mistõttu ülikoolid on sunnitud õppemakse tõstma. Seda nukrat loetelu võiks veel pikalt jätkata.

Üha uued riigivalitsuse otsused, mis püha euro nimel kärbivad ühiskonna nõrgemate sissetulekuid, on põhjustanud olukorra, kus haridus muutub vaid rikkamate privileegiks, nii nagu on see Ladina-Ameerika arengumaades.

Kurvaks teeb ka asjaolu, et apoliitilised tudengiesindajad pole julgenud piisavalt seista üliõpilaste huvide eest, kartes kaotada riigitoetusi tudengiorganisatsioonidele.
Üliõpilasesinduste ja nende katusorganisatsiooni Eesti Üliõpilaste Liidu rahastamine on kindlasti tähtis, kuid nende prioriteet peab siiski olema üliõpilaste sisuliste küsimustega tegelemine ja nende huvide kaitsmine, mitte ainult sellepärast muretsemine, kas piisab raha suure õlleõhtu korraldamiseks.
Seetõttu otsustasidki üliõpilastest kesknoored ise seista EKNA kaudu kõikide üliõpilaste huvide eest ning veel kord juhtida tähelepanu kogu probleemistikule, ja korraldasid Tallinna linnavolikogu hoone ees eelmisel nädalal piketi riigi vähemusvalitsuse noorte- ja tudengitevaenuliku poliitika vastu. Kesknoored nõudsid õppetoetuste ja erinevate soodustuste taastamist samale tasemele nagu oli enne kärpeid ning tegid ettepaneku luua ühistranspordi sõidusoodustuste terviksüsteem, muuta õppetoetuste süsteem vajaduspõhiseks, taastada mõne aasta tagune riigieelarveliste õppekohtade arv jpm.
Pikett toimus Tallinna linnavolikogu ees just sellepärast, et Toompeal enam tudengeid ei kuulata, all-linnas aga küll. Isamaalastele ja reformistidele ning linnavolikogu istungit kuulama tulnud parempoolsetele tudengiesindajatele tahtsime meelde tuletada, et üliõpilaste mured tuleb lahendada üle riigi ühtmoodi. Pole ju kohalikud omavalitsused süüdi, kui riik otsustab järjekordselt tõsta kütuse- ja elektriaktsiisi, mistõttu tõusevad sisuliselt kõik hinnad ning mõistagi ka ühissõidukite ülalpidamine. Eesti omavalitsused ei ole nii rikkad, et suudaksid riigi igasugused mõttetused ja rumalused kinni maksta. Eriti keeruline on see siis, kui vähendatakse omavalitsuste tulubaasi, järsult ja ootamatult tõstetakse erinevaid makse, kehtestatakse diskrimineerivad laenupiirangud, kus ainult riik võib endale laenamist lubada jne.
Mõistagi on parempoolsele vähemusvalitsusele omavalitsuste kägistamine kasulik, kuna nende populaarsus kohalikul tasandil on pea olematu. Samuti meeldib riigi koalitsioonile, kui tudengivaenuliku poliitika eest ei vastuta haridus- ja teadusminister Lukas ega peaminister Ansip, vaid „paha" Tallinna linnavalitsus, kes justnagu ei taha kõiki Eestimaa eri nurkadest pärit üliõpilasi raskel ajal doteerida. Kas riik ise siis oma tulevase haritlaskonna pärast üldse oma südant ei valuta?
Pole juhuslik, et n-ö apoliitilised tudengiesindajad, kes teravalt kritiseerivad keskerakondlikku linnavalitsust, kuuluvad IRL-i ning Rahvaliitu, üritades just nii endale Riigikogu valimiskampaaniat teha ning riigi tegematajätmisi pealinna kaela veeretada.
Loomulikult tahab Tallinn kõiki aidata, kuid eks iga omavalitsus peab kõigepealt hoolitsema ikka enda kodanike eest. Kui tudeng soovib saada Tallinna linnakodanikele mõeldud erinevaid soodustusi, peab ta ennast registreerima tallinlaseks.
Eesti Maaülikooli üliõpilasesinduse esimehena tegin koos Tartu tudengiesindajatega pidevalt koostööd linnaga, et linn saaks üliõpilasi rohkem toetada, hoolimata sellest, et tollane Tartu linnapea Laine Jänes kuulus teise erakonda.
Kõrgkoolis õppiv tudeng peaks juba esimesel kursusel teadma, kuidas toimib kohalik omavalitsus, kuidas toimib riik, millised on ühe või teise ülesanded ja võimalused ning kust tuleb raha.