Lugedes Terviseameti juhi Tiiu Aro arvamuslugu “vaherahu pealinna lasteaedades” on mul hea meel, et Terviseamet on teinud vaherahu ning visanud ehk mõneks ajaks oma sõjakirve nurka, kuid mõned teemapüstitused vajaksid veel selgitamist.
Esiteks, Tallinna linn pole tahtnud kellegagi sõdida, kuid seadusekuuleka omavalitsusena on mõistagi kõik seadused täitmiseks, hoolimata sellest, kas seaduste täitmine on ebareaalne või mitte. Antud juhul pööras Tallinna linn tähelepanu sellele, et alates käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud sotsiaalministri määrusega hakati tervisekaitse norme märksa karmimalt tõlgendama, mille täitmine käiks ülejõu ka Lääne-ja Põhja-Euroopa arenenud rikastele riikidele.
Mõnikord meenutavad meie ametnikud ja poliitikud Ida-Saksa „tublisid“ kommuniste, kes kangesti viisaastaku plaani mitmekordselt ületada soovisid, et oma võõrastele isandatele kusagil kaugel meelejärgi olla.
Oleme realistid, arvestades Eesti riigi maksupoliitikat ja kohalike omavalitsuste rahastamist, on Eesti omavalitsused veel selle väga väikse rahaga üllatavalt hästi hakkama saanud. Põhjamaades, mida Tiiu Aro ja me kõik kangesti oma eeskujuks peame, on maksukoormus ligi poole suurem ning seal läheb ligi pool tuludest kohalikele omavalitsustele, meil läheb aga nt üksikisikutulumaksust, mis on põhiliseks sissetulekuallikaks omavalitsustele vaid kõigest 11,4%. Ehk võrreldes 2009. a algusega on seda omakorda 0,53% võrra veelgi vähendatud ning lisaks on kärbitud erinevaid riigitoetusi, mistõttu kaotas nt Tallinna linn täiendavalt ligi pool miljardit krooni ning seda olukorras, kus omavalitsustele on pandud uusi rahalise katteta ülesandeid. Samuti ootavad kriisiolukorras inimesed abi just kohalikult omavalitsuselt kõige enam.
Jutt sellest, kuidas enamik Tallinna lasteaialapsi kannatavad ruumipuuduse pärast, mistõttu suur osa lapsi jäävad haigeks, ei vasta tõele. Enamikes Tallinna lasteaedades on ruumi piisavalt, ruumikitsikust on pidanud tundma peamiselt vaid mõned kesklinna lasteaialapsed, kuna kesklinnas pole piisavalt ruumi uute suuremate lasteaedade tarvis ning lapsevanemad on ise eelistanud pigem elukoha või töökoha ligidal asuvat lasteaeda, kui kaugemal asuvat suuremat. Terviseameti nõue, et ruumide suurusi arvestataks nimekirja kantud laste alusel, mitte reaalselt kohalkäivate, on kindlasti liigne luksus väheste ressursside tingimustes. Ehitada suuri lasteaedu ka nendele ~40% lastele, kes kodus istuvad, on mõttetu ka siis, kui omavalitsustel oleks piisavalt raha. Haridusameti uuringute järgi käib Tallinna lasteaedades keskmiselt lapsi kohal vaid 50-60% ning kõige levinum põhjus pole üldsegi laste haigestumine nagu pr Tiiu Aro väidab, vaid lapsevanemate soov tihti lapsi niisama koju jätta, hoides sellega kahjuks lasteaiakohti kinni. Seetõttu tasuks tulevikus nõudeid karmistada, et lasteaiakoha saaksid kõigepealt need, kes seda kõige enam vajaksid.
Mis puudutab Sotsiaalministeeriumile alluva Terviseameti järelvalvet lasteaedade nõuetele vastavuse osas, siis miskipärast tehakse ettekirjutusi sisuliselt vaid Tallinnas ning teised Eesti omavalitsused on justkui unarusse jäetud. Samuti kasutatakse topeltstandardeid, näiteks Reformierakonna juhitavas Tartu linnas arvestatakse mänguruumi sisse ka võimlemisruumid, kuid Tallinnas seda aga ei tehtud. Kas siis Tallinnale kehtivad karmimad nõuded kui Tartule?
Selleks, et aru saada erinevate otsuste tagamaadest, tuleb osata terasid sõkaldest eraldada ning ma tõesti loodan, et keskerakondliku Tallinna Linnavalitsuse oponendid saavad ükskord aru, et laste rakendamine juba mitmendate valimiste valimisvankri ette ei ole eetiline.
Esiteks, Tallinna linn pole tahtnud kellegagi sõdida, kuid seadusekuuleka omavalitsusena on mõistagi kõik seadused täitmiseks, hoolimata sellest, kas seaduste täitmine on ebareaalne või mitte. Antud juhul pööras Tallinna linn tähelepanu sellele, et alates käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud sotsiaalministri määrusega hakati tervisekaitse norme märksa karmimalt tõlgendama, mille täitmine käiks ülejõu ka Lääne-ja Põhja-Euroopa arenenud rikastele riikidele.
Mõnikord meenutavad meie ametnikud ja poliitikud Ida-Saksa „tublisid“ kommuniste, kes kangesti viisaastaku plaani mitmekordselt ületada soovisid, et oma võõrastele isandatele kusagil kaugel meelejärgi olla.
Oleme realistid, arvestades Eesti riigi maksupoliitikat ja kohalike omavalitsuste rahastamist, on Eesti omavalitsused veel selle väga väikse rahaga üllatavalt hästi hakkama saanud. Põhjamaades, mida Tiiu Aro ja me kõik kangesti oma eeskujuks peame, on maksukoormus ligi poole suurem ning seal läheb ligi pool tuludest kohalikele omavalitsustele, meil läheb aga nt üksikisikutulumaksust, mis on põhiliseks sissetulekuallikaks omavalitsustele vaid kõigest 11,4%. Ehk võrreldes 2009. a algusega on seda omakorda 0,53% võrra veelgi vähendatud ning lisaks on kärbitud erinevaid riigitoetusi, mistõttu kaotas nt Tallinna linn täiendavalt ligi pool miljardit krooni ning seda olukorras, kus omavalitsustele on pandud uusi rahalise katteta ülesandeid. Samuti ootavad kriisiolukorras inimesed abi just kohalikult omavalitsuselt kõige enam.
Jutt sellest, kuidas enamik Tallinna lasteaialapsi kannatavad ruumipuuduse pärast, mistõttu suur osa lapsi jäävad haigeks, ei vasta tõele. Enamikes Tallinna lasteaedades on ruumi piisavalt, ruumikitsikust on pidanud tundma peamiselt vaid mõned kesklinna lasteaialapsed, kuna kesklinnas pole piisavalt ruumi uute suuremate lasteaedade tarvis ning lapsevanemad on ise eelistanud pigem elukoha või töökoha ligidal asuvat lasteaeda, kui kaugemal asuvat suuremat. Terviseameti nõue, et ruumide suurusi arvestataks nimekirja kantud laste alusel, mitte reaalselt kohalkäivate, on kindlasti liigne luksus väheste ressursside tingimustes. Ehitada suuri lasteaedu ka nendele ~40% lastele, kes kodus istuvad, on mõttetu ka siis, kui omavalitsustel oleks piisavalt raha. Haridusameti uuringute järgi käib Tallinna lasteaedades keskmiselt lapsi kohal vaid 50-60% ning kõige levinum põhjus pole üldsegi laste haigestumine nagu pr Tiiu Aro väidab, vaid lapsevanemate soov tihti lapsi niisama koju jätta, hoides sellega kahjuks lasteaiakohti kinni. Seetõttu tasuks tulevikus nõudeid karmistada, et lasteaiakoha saaksid kõigepealt need, kes seda kõige enam vajaksid.
Mis puudutab Sotsiaalministeeriumile alluva Terviseameti järelvalvet lasteaedade nõuetele vastavuse osas, siis miskipärast tehakse ettekirjutusi sisuliselt vaid Tallinnas ning teised Eesti omavalitsused on justkui unarusse jäetud. Samuti kasutatakse topeltstandardeid, näiteks Reformierakonna juhitavas Tartu linnas arvestatakse mänguruumi sisse ka võimlemisruumid, kuid Tallinnas seda aga ei tehtud. Kas siis Tallinnale kehtivad karmimad nõuded kui Tartule?
Selleks, et aru saada erinevate otsuste tagamaadest, tuleb osata terasid sõkaldest eraldada ning ma tõesti loodan, et keskerakondliku Tallinna Linnavalitsuse oponendid saavad ükskord aru, et laste rakendamine juba mitmendate valimiste valimisvankri ette ei ole eetiline.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar